Kultuur kui süsteem. Süsteem süsteemis.

Käisin läinud nädala lõpus PÖFFi raames vaatamas filmi “Sõda” Taani sõduritest Afganistanis. Lugu ei piirdunud pelgalt sõjaolustiku äärmiselt elava kujutlemisega. Loo peategelane, sõdur ja pataljoniülem Afganistanis ning kolme lapse isa ja abikaasa rollis kodumaal omapead hakkama saava pere jaoks, satub sõjatingimustes kaunis keerulisse olukorda, mida asub hiljem lahendama Taani sõjaväekohus. Kui põnevalt oli välja mängitud olustik, kus sõjaväekohus kui kontrollisüsteem otsustab kõrvaltvaatajana selle üle, mis on toimunud kitsama süsteemi sees ja süsteemi enesega, selle liikmetega väga rasketes tingimustes nii psühholoogilises kui ka füüsilises võtmes. Kuidas üks on loodud selleks, et teist iseenda eest kaitsta, samas teine toimib kontekstis, mida esimesel ei ole kõrvalisuse tõttu kunagi võimalik päris samamoodi mõista.. Ilmselt ongi aga üheks vastuseks just vaadete paljusus, mis paneb asjade efektiivsemalt, vast enam läbimõeldult toimima.

Filmikogemusest koos nädala lugemisega (“Communicating interculturality in workplace”) saan seose, et on päris loogiline, et mida mitmekesisem on seltskond, seda suurem hulk riske leitakse ja ideaalis ka maandatakse. Tundub, et see viimane ongi üks reaalse elu põhikonkse, mille taha organisatsioonide multikultisus takerdub. Mitmekesisus toob pinnale äärmiselt erinevaid vaateid, muresid ja ka rõõme, kuid kui nendega midagi peale ei osata/ taheta hakata, on see organisatsiooni jaoks pigem traagika. Olen ise töötanud ettevõttes, kus loeti kokku 38 erinevast rahvusest ja/või kultuurilise taustaga inimest. Ääretult positiivsena jäi meelde juhtkonna meelestatus, läbimõeldud koolitused omavahelise koostöö parema sujuvuse saavutamiseks jms. Kurb oli tõdeda, et ettevõtte pingutused jäid kohati siiski personaalsete vaadete taha pidama. Vast on iga mitmekesistamise taga alati üks muutuja, kes ei muutu, kui ta seda ei soovi. Maailmavaate küsimus. Kultuuriliste tõekspidamiste küsimus. Pluss ilmselt veel midagi kolmandat.

Huvitava lugemisena haakub siia juurde ka eelmises Eesti Ekspressis Andrei Hvostovi kirjeldatu, kuidas justkui sarnaste väärtusarusaamadega Euroopa eristub pagulasvaadetes kardinaalselt. Kuidas Saksamaa, kelle suunal täna küsivalt ja äraootavalt vaadatakse, takerdub oma enese minevikulise õuduse taha, millest on saanud nii põhjapanev kultuuriline süsteem, et võib karta, et üksmeelt sellest väljaspool asuvatega ei leitagi. Ja sinna kõrvale õnnetu ida-eurooplane, kel puudub piisavalt pikaajaline isemõtlemise kogemus ja kes oma kultuurilises võõrahirmus kõik ühte patta paneks ja jahukördiks kokku keedaks.. Meelevaldne üldistus, kuhu ennast ei liigitaks, muidugi. Hetkeks võtab muigele, kuid järgmisena teeb juba kurvaks.

Aga et väga kurvaks ei läheks ja optimism kultuuride erinevustest kui millestki väärtuslikust ei hägustuks, üks vahva video siia juurde. Leia videost Tallinn, Estonia 😉 (on-on, olin pealt vaatamas, kui Tallinna klippi filmiti)

Advertisements

Comment

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s