Kirjutasin viimati umbes-täpselt nädal tagasi. Hämmastav, kui palju mahub seitsmesse ööpäeva.
Tolle nädala ajaarvamise alguses ilmus Pariis iga eurooplase südamesse enneolematul moel. Põletas tuliselt, tekitas vähem või rohkem pädevaid diskussioone, seadis kellegi jaoks kahtluse alla inimliku headuse, lõi laialt kaheks arusaama islami, ISISe ja kogu moslemimaailma seotusest jne. Esmalt mõtlesin, et ootan blogireaktsiooniga päeva-paar. Osalesin Facebookis paaris arutelus, mis ei viinud kuhugi (ja ega need tõde taotlenudki). Lugesin teiste postitusi, avalikke meediasõnavõtte, jälgisin arutelusid Facebookis. Ja ühtäkki oli mul raske olla oma tavapärasel moel optimist. Õigemini, veidi piinlik. Sealhulgas enda ees. Teisalt tundus piinlik minna kaasa kogu moslemimaailma mustamisega. Ja samuti ei leidnud ma end kaasa elamas väitele, et ISISel pole islamiga mingit pistmist.
Viimaks tundsin, et mida rohkem on infot, seda vähem tahan ma midagi sekka öelda. Seda enam tahab minu maailm selle kõige mõjul korrastamist.
Mind üllatas vast kõige enam, millise reaktsiooni tekitas hoopis see, kui inimesed valisid kaasaelamise ja -mõtlemise väljendamiseks katta oma Facebooki profiilipilt Prantsuse lipu värvidega. Ka mina valisin.
Lipusümboolika massiline ja ülikiire levik tõi blogipostitusi, avaliku meedia arutelusid, isiklikumat laadi vestlusi avalikus meediaruumis. Ja seda kõike stiilis, et küll on piinlik, et me elame kaasa millelegi, mis on meile lähedal, aga me ei ela kaasa sellele, mis jääb meist kaugemale. Kõige enam tõstis pulsisagedust see blogipostitus ja selles esitatud läbiv väide, et prantsuse lipu värvidega väljendan ma sõjalist toetust Prantsusmaa juhtidele, või veel enam, avaldan kitsalt toetust Prantsusmaale, mis sellest tulenevalt ja täiesti iseeneslikult välistab kaasaelamisvõime mujal kannatavatele inimestele. Prantsuse trikoloori kasutades olen ma piinlikult pinnapealne.
..kuidas, palun?
On ääretult meelevaldne väita, et ühe lipu värvid välistavad leina/mõistvuse teis(t)el suun(d)a(de)l. Vastandumine läbi kellegi teise eneseväljenduse halvustamise – ma ei näe selles voorust. Jah, antud trikoloor on selgelt prantsusekeskne; jah, lipp on kultuuriline sümbol (, mis kuulub selle rahvale, sh rahva esindajatele, aga ka nende oponentidele), kuid väljendab täna palju enamat, nt üksmeelset terrorivastasust laiemalt, solidaarsust kannatavale rahvale (mitte kitsalt riigijuhtidele). Selline sõnavõtt on muidugi omal moel ootuspärane, meinstriim meedia, mida enamik meist igapäevaselt tarbib, on tõepoolest tihti ühekülgne, aga seda ei ole kuigi kena külge pookida inimestele laiemalt, nagu ses tekstis tehakse.
Sest kes ütleb, et me ei taha näha/ei näe? Ma ei ole nõus sedavõrd laia üldistusega, et trikolooriga kaasaelajad on piiratud ega tea teistest terrorirünnakutest, või et Pariisile kaasa elamine välistab laiema kaastunde või on suisa silmakirjalik. Ehk on asi pigem selles, et meie soov lugeda vm moel infot leida võib olla piiratud? Et me kipume kujundama oma arvamust kättesattuva meedia baasilt? Kui FB kujundaks lipuvärvides meeleavaldamise viisi Süüria, Liibanoni, Bahreini vms jaoks, võib oletada, et oma profiili pildi värviks ära oluliselt väiksem hulk inimesi. Kuid see ei tule mitte meie meelestatusest ega kaasaelamisvõimetusest laiemalt, vaid pigem ennekõike teadmatusest. Mis ei tee Pariisile kaasa elamist kuidagi halvemaks.
Loomulikult on inimene oma loomult selektiivne. Loomulikult samastume me pigem sarnaste kultuuridega. Aga samal ajal ei tähenda see, et meil ei jagu südant meist erinevate jaoks või et minu pildivärvi järgi saab otsustada laiemalt minu lugemuse ja minu kaasaelamisvõime üle.
mirjami roosa maailm 